Veronika Ariva (Saar)

Veronika (sünd. 1942) on pärit Mustla külast Paide vallast Järvamaalt. Temal oli kaks vanemat venda: Illar ja Mark (sünd. 1935), kes olid kaksikud. Märtsis 1944 sündis perre Johannes, kes aga arstiabi puudumise tõttu suri üheaastasena. Vanemad Johannes (sünd. 1899) ja Elfriede (sünd. 1902) olid talupidajad. Isa oli aktiivne kogukonnaliige. Tänu sellele, et ta oli saanud keskmisest parema koolihariduse, aitas ta ümbruskonna inimestel palvekirju ja muid ametlikke dokumente koostada.

Teise maailmasõja ajal asusid pere talus nii Punaarmee kui ka Saksa relvajõudude staap. Saksa okupatsiooni ajal oli Veronika isa Omakaitse liige. 1944. a oli perekonnal võimalus põgeneda Rootsi, et päästa ennast Punaarmee pealetungi eest, kuid Johannes ei soovinud oma talu maha jätta. Teise Nõukogude okupatsiooni saabumisel sama aasta sügisel oli ta julgeolekuasutuste erilise tähelepanu all. Veronika sõnul arreteeriti ta pärast seda, kui ümbruskonnas oli toimunud haarang ja kohalikud inimesed olid korraldanud langenud metsavendade matused, millel ta isa pidas kõne. Johannese tomikust on võimalik teada saada, et ta arreteeriti 29. septembril 1944. Ta viidi Patarei vanglasse. Juba 24. detsembril langetas sõjatribunal otsuse, mille järgi oli ta süüdi kodumaa reetmises (Veronika sõnul jäi tema isale elu lõpuni arusaamatuks, millist kodumaad olevat ta reetnud). Teda karistati 10-aastase vabadusekaotusega Gulagis, millele pidi järgnema 5 aastat asumist. Siiski läks teisiti. Johannes saadeti Magadani oblastis asunud Sevvostlagi, kus ta suri kurnatuse tõttu 3. augustil 1945. Tema perekond sai sellest palju hiljem teada.

Perekonnapea Gulagi saadetud, ähvardas perekonda väljasaatmine. Veronika meenutab 1949. a märtsiküüditamist, kui tema koos ema ja kahe vennaga olid küüditamisnimekirjades. Õnneks said nad sellest teiste inimeste kaudu varem teada ja lahkusid kodust enne, kui väljasaatmine algas. Esialgu varjati Veronikat, kes oli vaid 7-aastane, tuttavate talus, samal ajal kui ema ja kaks venda läksid metsa. Hiljem võttis Elfriede oma tütre kaasa ühte metsas asunud töölaagrise, kus nad elasid kaks nädalat sinna kohalike meeste poolt veetud kastides. Siis pöördusid nad tavalise elu juurde tagasi, kuid ohutunne ei kadunud kuhugi.