Rein Kala

Reinu vanaisa Rudolf Kala (sünd. 1898) töötas politseiametnikuna Jõhvis. Temal koos abikaasa Vilhelminega (sünd. 1900) oli kolm last: Heino (sünd. 1922) ning kaksikud Erika ja Helga (sünd. 1926). Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suvel 1940 algasid repressioonid Eesti Vabariigi ametnike vastu. 14. juunil 1941 arreteeriti Rudolf ja tema perekond kuulus väljasaatmisele. Nagu ka teiste perekondade puhul lahutati perepea tema naisest ja lastest ning viidi Gulagi laagrisse. Ta lasti maha Sevurallagis juulis 1942. Vilhelmine koos lastega küüditati aga tänapäeva Tomski oblasti Vasjugani rajooni. Heino suri nälga juulis 1942. Vilhelmine pidas peaaegu lõpuni vastu, kuid siiski kunagi ei näinud oma kodumaad. Ta suri novembris 1957. Erika ja Helga vabastati eriasumiselt kevadel 1958.

Rein Kala (sünd. 1947) oli Erika abieluväline laps. Ta mäletab hästi, et Tomski oblastis ei olnud tal igatsust Eesti järele, sest ta oli Siberi laps. Kui pärast eriasumiselt vabanemist 1958. a tuli ta koos emaga Eestisse, siis meri avaldas temale väga suurt muljet, mistõttu otsustas ta meremeheks saada. Tallinna merekool lõpetatud, suunati ta Pärnu kalatööstusesse tööle, kus kuni 1980. aa alguseni ei saadetud teda kordagi sellisele reisile, millega oleks kaasnenud välismaa sadamatesse jõudmist. Ühe oma tuttava kaudu sai ta teada, et selle põhjuseks võis olla asjaolu, et tema vanaisa oli Nõukogude Liidu silmis „rahvavaenlane“ ja Rein ise oli sündinud eriasumisel. Õnneks hiljem sai ta võimaluse minna reisidele nii Läänemerel kui ka Aafrika lääneranniku läheduses.