Heino Pertel (Pärtel)

Heino Pertel (sünd. 1934) jutustab oma lapsepõlvest Pärnumaa endises Vändra vallas. Tema vanemad Paul (sünd. 1908) ja Hilda (sünd. 1910, neiupõlves Mihkelson) olid talupidajad. Peale Heino oli nendel neli last: Salme (sünd. 1933), Kalju (1936) ning kaksikud Leo ja Lea (1939).
Paul oli Kaitseliidu liige, mistõttu oli ta mures oma perekonna pärast esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, kui näiteks 14. juunil 1941 küüditati inimesi ka Vändra kandist. Teise maailmasõja ajal kevadel 1944 mobiliseeriti Paul Saksa relvajõududesse. Ta osales lahingutes Sinimägedes, kus ta sai haavata ja sattus vangi. Elutingimused Nõukogude sõjavangilaagris olid kohutavad. Ta suri 1945. a.
Kui sügisel 1947 algas kulaklike majapidamiste nimekirjade koostamine, siis Hilda koos lastega sattus sellisesse nimekirja. Märtsis 1949 võttis Nõukogude režiim need nimekirjad uuel moel kasutusse: inimeste väljasaatmiseks. 25. märtsil 1949 küüditati perekond Novosibirski oblasti Suzuni rajooni. Heino meenutab, et rongisõit Eestist Tšerepanovo raudteejaama kestis 23 päeva.
Heino jutustab eluolust eriasumisel ja koolis käimisest. Suvel 1954 oli tema koos teiste õdede-vendadega eriasumiselt vabastatud. Tema kui üks vanimaid lapsi pöördus Eestisse, kus ta jätkas õppimist ühes Tallinnas kutsekoolis, kus ta sai plekksepa ameti. Kalju ja Leo võeti ajateenistusse. Pärast kulakute üldist vabastamist mais 1958 pöördus Hildagi tagasi kodumaale.