Vello Paberits
Intervjuu
Vello räägib sellest, kuidas tema isa saatus mõjutas kogu perekonda. Isa Oskar-Johannes oli mobiliseeritud Saksa relvajõududesse, kus sai haavata ja hiljem hakkas tööle käskjalana Tali vallavalitsuses. Nõukogude okupatsioonivõim liigitas sellised mehed aga musta nimekirja, mistõttu tuli minna metsa. Metsavendade legaliseerimiskampaania ajal kasutas isa võimalust ja tuli koju ning tööle sovhoosis. Ent 1950. aastal isa arreteeriti ja mõisteti kohtuväliselt süüdi röövimises ning kahe inimese tapmises metsas veedetud ajal. Järgneval aastal lasti ta maha. Jaanuaris 1953 viidi Vello koos ema ja pere teiste lastega kodumaa reetmise eest viieks aastaks asumisele Akmolinski oblastisse. Stalini surm lühendas nende karistusaega märgatavalt ning nad naasisid koju juba suve lõpus. Alles 1991. aastal sai Vello teada oma isa saatusest, aga ta ei ole siiani kindel, kas inimeste tapmine leidis tõesti aset või see oli lisatud isa süü suurendamise eesmärgil. Siiski ütleb Vello, et ellu tuleb suhtuda positiivselt, seega oli tegemist suure reisiga, mis sellest, et teekond viis neid muuhulgas ka trellitatud akendega vagunis ühest vanglast teise.