Ellu-Eesi Uppin (Kõgel)

Ellu-Eesi sündis Valgamaal poepidaja perekonnas. 1940. a müüs tema isa oma kaupluse maha, et vältida sellise „rikkuse“ pärast nõukogude võimu kätte sattumist. 1941. a suve sõjategevuse ja saabunud Saksa okupatsiooni ajal varjas Johannes ennast pööningul ja muudes kohtades, et hoida eemale mobilisatsioonist Nõukogude või Saksa väkke. Ellu-Eesi mäletab, et nägi oma isa uuesti alles 1944. a lõpus. Väidetava koostöö eest Saksa okupatsioonivõimudega arreteeriti isa 1945. a jaanuaris kodus Valgas ja viidi otse vanglasse. Hiljem saadeti ta Vorkutlagi, kus ta elas üle rängad töötingimused söekaevanduses ja tuli asumisele pere juurde Novosibirski oblastisse väikse Orda jõe äärde, kuhu olid küüditatud Ellu-Eesi koos ema ja kahe õega 1949. a märtsis. Elu asumisel oli ränk, sest alles 1954. a sügisel oli võimalik korjata head saaki. Kolhoosielu oli trööstitu, sest masinaid oli väga vähe ja kõike tehti käsitsi. Elu kulges muldonnides, kus talvehommikutel üles ärgates oli sooja null kraadi. Ellu-Eesi on õnnelik, et tal õnnestus tulla tagasi Eestisse juba 1954. a, samal ajal kui pere jäi veel mitmeks aastaks asumisele. Toona 15-aastase tüdrukuna nägi ta välja 10-aastasena, kuna elutingimused olid kasvavale organismile oma mõju avaldanud.