Mai-Maria Ojamaa

Mai-Maria veetis lapsepõlve Eesti Vabariigi poliitilise elu südames, sest ema töötas Riigikogus ja kogu pere elas Toompea lossis. 1941. a suvel pidi ema alustama tööd ühes ENSV ministeeriumis, kuid käimasolev sõda muutis plaane. Vanem vend mobiliseeriti Punaarmeesse, õde jäi Nõmmele ja ülejäänud perekond koos Mai-Mariaga ja noorema vennaga kolisid Petserisse, kus isal oli ametikoht. Saksa sõjaväe lähenedes põgenes ema koos lastega sealt Venemaale, sest valitses teadmatus, mida tähendas Saksa okupatsioonivõim nõukogude ametnikule. Isa jäi Petserisse ja tema saatus on siiani teadmata. Ema koos nooremate lastega jõudis sügisel Pjatigorski linna, kus elasid abikaasa sugulased. 1942. a augustis langes linn Saksa armee kätte ja uus linnakomandant pidas neid Kaukaasiasse põgenenud juutideks, keda tuli arreteerida ja viia hukkamisele. Ämmal õnnestus tõestada, et tema sugulased ei olnud juudid, vaid eestlased. Irooniliselt suundus perekond hiljem läände just koos taganevate Saksa vägedega ja jõudis lõpuks tagasi Eestisse 1943. a alguses. Juba tagasi Tallinnas arreteerisid Saksa okupatsioonivõimud ema Lii Ojamaa seoses tema tööga Nõukogude Liidu heaks ja ta istus Patarei vanglas veebruarist detsembrini 1943, mil ta lasti vabaks, sest ei suudetud tõendada tema süüd.