Heili-Ester Luht (Kõgel)

Heili-Ester Luht (neiupõlves Kõgel) sündis Karula mõisas Valgamaal 1936. a. Ta oli perekonna vanim tütar. Hiljem sündis Ellu-Eesi (1939) ja Hilja-Lilli (1943). Eesti okupeerimisel ning Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemisel ei soovinud perekonnapea Johannes (sünd. 1906) kummassegi sõjaväkke astuda. Siiski Saksa okupatsiooni ajal sai temast Omakaitse liige. Ema Salomonia (sünd. 1909) jäi koos tütardega Iigastesse. Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt kolis ema koos lastega Valga linna, kus nendega hakkas taas koos elama Saksa okupatsiooni ajal mobilisatsioonist ennast varjanud isa. Johannes arreteeriti 6. jaanuaril 1945 ja esialgu viidi ta Valga vanglasse, hiljem toimetati ta Patarei vanglasse Tallinnas. Aprillis 1945 mõistis nõukogude sõjaväetribunal tema süüdi kodumaa reetmises, määrates karistuseks 20 vangilaagrit ja 5 aastat asumist. Pärast laagrist vabanemist 1956. a saadeti ta perekonna juurde asumisele Novosibirski oblastis. Heili-Ester käis 6. klassis, kui 25. märtsil 1949 küüditati ta koos ema ja kahe õega. Esialgu viidi nad Keeni jaama, kust loomavagunites saadeti nad Novosibirski oblasti Kotšenjovo jaama. Hiljem toimetati nad Ordõnskoje rajooni Sušihha külasse, kus nad elasid muldonnis. Kui isa tuli nende juurde 1956. a, siis kolis perekond rajoonikeskusesse Ordõnskojesse. Kohalik elu oli väga vilets. Töö kolhoosis ei päästnud näljast. Eestist sugulaste poolt saadetud abi oli hädavajalik Siberis ellujäämisel. 1957. a lõpetas Heili-Ester Ordõnskoje keskkooli, mille järel saadeti ta saksa keele õpetajaks Ust-Aleussi külla. Kui noorem õde Ellu-Eesi sai võimaluse Eestisse tagasi tulla 1954. a, siis Heili-Ester sai võimaluse kodumaale tagasi pöörduda alles juunis 1958. Septembris 1960 hakkas ta Tartu riiklikus ülikoolis vene keele filoloogiat õppima. Ema Salomonia koos noorima tütre Hilja-Lilliga tulid tagasi Eestisse 1963. a. Isa Johannes sai loa kodumaale tagasipöördumiseks alles 1967. a. Eriasumisel olles ja täiskasvanuna Eesti NSV-s elades mõistis Heili-Ester väga hästi nõukogude süsteemi valelikkust. Pärast Eesti taasiseseisvumist Memento Liidu liikmena võttis ta osa märtsiküüditamisele pühendatud mälestuskivi paigaldamisest Keeni jaama.