Kahe nime vahel

2019. a pärit lühidokumentaal jutustab Külliki Kay Sprenk Steeni (sünd. 1939) ja tema perekonna saatusest. Sügisel 1944 oli perekond sunnitud kodumaalt lahkuma. Külliki isa Johannes Sprenk oli arst, mistõttu sai perekond (Külliki isa, ema Magda, noorem õde Merike ja vanaema Senni) võimaluse lahkuda Tallinnast hospidallaevaga Moero 21. septembril 1944. Laev oli haavatuid ja põgenikke täis. Kodumaalt lahkudes nägid nad pommitatud ja põlevat pealinna.

Juba järgmise päeva varahommikul konvoi, millesse kuulus Moero, avastasid Nõukogude luurelennukid. Mõni tund hiljem jõudis kohale veel üks sõjalennuk, mis lasi Moero pihta torpeedo. Laev sai tabamuse ja hakkas põhja minema. Tekkinud segaduses sai väike Merike surma, kuid ülejäänud perekonna korjas teine laev üles. Nii jõudsid nad Danzigisse, kuhu maeti ka Külliki noorem õde.

Pärast Teise maailmasõja lõppu leidis perekond end DP-laagris Geislingenis, kust hiljem suundusid nad edasi üle Atlandi ookeani. New Yorgis end sisse seades võttis Külliki ka teise nime Kay, mida ingliskeelses keskkonnas oli palju kergem hääldada kui tema eesti nime. Kuigi 2019. a seisuga ei olnud Külliki veel kordagi kodumaal käinud, on Eestimaa ja eesti keel alati olnud tal sügaval südames. Ta on alati hoidnud end Eestis toimuvaga kursis.

Lühidokumentaali režissööri Annaleena Vaheri sõnul oli selle filmi üks tähtsamaid eesmärke kõigile eestlastele meelde tuletada, et meie lähiminevikus on olnud aegu, kui meid on sunnitud kodumaalt lahkuma ja me oleme võinud loota vaid iseendale ja teiste riikide abile. Annaleena kohtus Küllikiga täiesti juhuslikult, kui ta oma bakalaureuseõpingute raames oli sattunud USA Maine osariigi väikesesse rannikulinna Bar Harbor. Külliki puhul imestas teda see, kui hästi valdas proua eesti keelt kõnes ja kirjas. Käesolev lühidokumentaal „Kahe nime vahel“ sai teoks mitme kohtumise käigus, kui Külliki rääkis oma elust ja näitas oma perekonna albumeid. Lisaks sellele intervjueeris Annaleena proua perekonnaliikmeid, kellest ükski ei räägi eesti keelt.

Annaleena sõnul sündis see lühidokumentaal 2019. a, kuid siiani ei ole see valmis saanud, sest 2023. a esimese poole seisuga ei ole Külliki kodumaal veel kordagi käinud. Viimased neli aastat on olnud niivõrd tormilised, et proua on oma reisi korduvalt edasi lükanud. Tal on siiani kindel plaan kodumaale tulla ja oma lapsepõlvekohad veel kord üle vaadata. Kuid ühel hetkel saab ka Külliki aeg otsa. Annaleena loodab, et planeeritud reis saab teoks käesoleva aasta suvel, sest see on kõigi jaoks oluline.