Ants Kraut

Ants Kraut (sünd. 1955) jutustab oma perekonna loo. Tema isa Aksel Kraut (sünd. 1920) jätkas teenistust sõjaväes pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt suvel 1940. Pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist võttis Eesti endistest sõjaväelastest koosnenud Punaarmee laskurkorpus Staraja Russa all sõjategevusest osa. Lahingutegevuses sai Aksel haavata ja sattus sakslaste kätte vangi. Sõjavangina viidi ta ravile Tallinna. Pärast vabanemist tutvus ta Ernaga (sünd. 1916), kellega ta abiellus. Saksa okupatsiooni ajal sündis neil kolm last: Marju (sünd. 1942), Mart (sünd. 1943) ja Kadri (sünd. 1944).
Kui lahingutegevus hakkas taas Eestisse jõudma, oli Aksel sakslaste poolt evakueeritava moona valves. Oktoobris 1944 arreteerisid ta Nõukogude julgeolekuorganid. Ta mõisteti süüdi „kodumaa reetmises“ ja saadeti viieks aastaks Gulagi vangilaagrisse. Erna koos lastega küüditati Siberisse märtsis 1949. Aksel vabanes laagrist juulis 1949 ja saabus Eestisse ajal, mil tema abikaasa ja lapsed olid juba eriasumisel Hakassias.
Pärast erinevatesse ametiasutustesse kirjade kirjutamist saadeti Aksel tapi korras perekonna juurde. Teekond ühest vanglast teise võttis neli kuud.
Hakassias Sarala külas sündisid Kai (sünd. 1951) ja Ants. Perekond vabastati eriasumiselt alles suvel 1957. Aksel ja Erna koos viie lapsega asusid elama Türile.
1978. a lõpetas Ants Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskonna ja töötas arheoloogina. Hiljem üks tema ameteid oli muinsuskaitseameti peainspektor.