Eerik Purje

Eerik sündis Tartumaal 1927. aastal. Tema isa oli sepp, kes oli tulnud Venemaalt. Ema oli koduperenaine. Peres oli neli last. Eerik käis Koosa koolis, kus oli tugev rahvuslik vaim. Onul oli talu ja Eerik oli seal suviti karjane. 8. veebruaril 1938 leidis aset vahejuhtum, kui Peipsi järvel tapsid Nõukogude piirivalvurid kaks Eesti piirivalvurit ja nende küüdimehe, mis muutis kohalikke punaste suhtes ettevaatlikuks. 1941. aasta juuniküüditamine nende küla ei puudutanud. NSV Liidu ja Saksmaa vahelise sõja puhkemise järel kuulutati välja mobilisatsioon Punaarmeesse. Paljud külamehed põgenesid selle eest metsa, sealhulgas onu pere meesliikmed. Ülekuulamisel andis onu naine hävituspataljonile välja nende asukoha ja kõik tapeti jõhkralt. Sakslased võeti rõõmuga vastu ja mehed tulid metsast välja. Eerik lõpetas metsavahtide erikooli, mille järel võeti ta Saksa relvajõududesse. 1944. aastal, kui Saksa sõjavägi hakkas Eestist taganema, nägi Eerik oma vanemaid viimast korda. Saksamaale saabudes pandi ta lennuväe abiteenistusse. Taganemisel sattus üksus Taani. Nad langesid sõjavangidena USA armee kätte, kes andis nad üle inglastele. Taanist saadeti nad Belgiasse ja 1946. aastal tagasi Saksamaale. Seal nägi Eerik oma vanemat venda, kes viis ta USA okupatsioonitsooni. 1949. aastal emigreerus Eerik Austraaliasse, kust jõudis Kanadasse 1957. Tema vend elas perega USA-s. Erik külastas Eestit taas alles 1993. aastal.