Erika Palmipuu (Õispuu)

Erika Palmipuu (neiupõlvenimega Õispuu) sündis Kuressaares. Viielapseline perekond (Mati (sünd. 1938), Erika (sünd. 1934), Inga (sünd. 1931), Leo (sünd. 1930), Felix (sünd. 1929) elas Pihtla vallas Vanamõisa külas. Isa Magnus (sünd. 1895) oli riigiametnik, ema Kersti (neiupõlvenimega Kalt, sünd. 1900) töötas õpetajana.

14. juunil 1941. a olid vanemad linnas ja lapsed maal kodus. Küüditamise käigus sai perekond kokku alles Kihelkonnas enne laevale viimist. Isa eraldati perekonnast Paldiskis, ta suri Sevurallagis 1943. a. Ema koos lastega viidi esialgu Kirovi oblastisse Nagorski rajooni Sinegorjesse, sealt edasi Lipovkasse, millele järgnes asula nr. 4 Komi ANSV piiril. Sinegorjes elasid küüditatud barakkides ja kannatasid nälja käes. Lipovkas oli perel juba oma väike aiamaa, kuid sellestki ei piisanud ellujäämiseks ja Erika meenutab, kuidas ükskord varastas ema kartuleid. Nagorskis hakkasid nad elama tööliste ühiselamus. Kõik lapsed peale Leo ja ema sattusid haiglasse, kus Felix ei paranenudki. Tema olukord oli nii tõsine, et ta viidi edasi Kirovi haiglasse, kus ta 1945. a talvel ka suri.

1946. a suvel otsustas Kersti, et ta põgeneb kolme lapsega Eestisse ja Leo jääb esialgu Nagorskisse, et kohalikud võimud ei taipaks, et pere lahkus asumiskohast jäädavalt. Kahe ööga jõudsid Kersti, Inga, Erika ja Mati jalgsi Slobodskoisse, kus nad said rongile. Nende teekond Tallinna kulges läbi Kirovi ja Leningradi. Nad jõudsid kohale 1946. a suvel. Mõni kuu hiljem tuli Leo. Kodus Vanamõisa külas selgus, et vanaisa Priidu Õispuu oli tehtud kulakuks ja sunnitud elama metsaonnis. 1947. a arreteeriti ema Kersti ja saadeti tagasi Nagorskisse. 1949. a märtsis suri vanaisa rongis küüditamise käigus ja tema matmiskoht on teadmata.

Veebruaris 1950 hakkasid julgeolekutöötajad taga otsima 1941. a juunis küüditatud ja vahepeal Eestisse naasnud noori. Erika õppis 8. klassis Kuressaares, kui ta viidi koos vend Leoga Kuressaare vanglasse. Uurija ütles Erikale, et ta on vaba kuni 16-aastaseks saamiseni, mil ta peab ise tema juurde tagasi tulema. Leo ja Inga aga saadeti kohe ema juurde Venemaale. Vend Mati pandi Eestis lastekodusse. Juunis 1950 läks Erika uurija juurde ja ta arreteeriti.

Kuressaarest viidi ta Patarei vanglasse Tallinnas. Hiljem kulges tema teekond Nagorskisse läbi Lasnamäe, Leningradi ja Kirovi vangla, millest igaühes tuli väidetavalt veeta kaks nädalat. Ühes nendest vanglatest oli Erika samas kambris Aino Järveotsaga (neiupõlvenimega Turu), kes oli teel Kemerovo oblastis asuvasse laagrisse. 1950. a augustis jõudis Erika Nagorskisse, kus astus 9. klassi. 1953. a märtsis visati ta peaaegu koolist välja, sest ta ei suutnud üles näidata nõutud käitumist Stalini surma puhul. Kooli lõpetanud Erika kolis Kirovisse Inga ja Leo juurde ja hakkas õppima mehaanikatehnikumis. Ema suri 1954. a ja ta maeti Kirovisse.

Pärast tehnikumi lõpetamist 1956. a lõpus läks Erika tööle Rjazani oblastis asuvasse Zaokskoje mööblivabrikusse, kus ta töötas kuni 12. juulini 1957. Siis ta sai võimaluse naasta kodumaale, kus juba 29. juulil asus Tartus tööle mööblivabrikus Puit. 1980. aastatel Erika Tartu korterisse oli sisse kirjutatud dissident Arvo Pesti, mis tähendas Erikale survet KGB poolt. 1992. a jäi Erika pensionile ja kolis Tallinna, kus elab tänapäevani.