Ester Rank

Ester Rank (neiupõlves Kinrau, 1925-2017) jutustab oma lapsepõlvest sõdadevahelisel ajal, kooliteest ja tema perekonnaga aset leidnud sündmustest pärast Teist maailmasõda. Nõukogude okupatsioonivõim arreteeris tema võõrasisa, kuid Esteri ema Helene-Vilhelmine (sünd. 1899) esialgu ei uskunud, et see kuidagi mõjutab tema ja kahe tütre, Esteri ja Valda (sünd. 1923), elu.
Siiski 1949. a märtsiküüditamise lähenedes läks Helene-Vilhelmine Tallinnas Nõmmel asunud kodust peitu, jättes tütred korterisse. Ehkki ei osanud ta ette kujutada, et tema tütred viiakse ära tema puudumise korral, nii see juhtuski: Ester ja Valda viidi Ülemiste jaamas seisnud ešeloni. Helene-Vilhelmine sai sellest teada ja andis ennast üles, et nendega ühineda. Nad viidi Krasnojarski krai Nazarovo rajooni, kus nad paigutati ühte sovhoosi elama. Kõik kolm naist olid täiskasvanud, mistõttu nad rakendati kohe tööle.
Vaatamata kõigile raskustele, säilitasid nad lootuse, et üks kord tekib võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Kui mõned inimesed üritasid eriasumiselt lihtsalt põgeneda, siis nad kartsid sellisel ohtlikul ja ebakindlal viisil sovhoosist lahkuda. Stalini surmast tingitud Nõukogude režiimi mõningane lõdvenemine tähendas eriasunike järkjärgulist vabastamist. Helene-Vilhelmine koos tütardega sai võimaluse kodumaale tagasi pöörduda sügisel 1956.