"Jutustus Siberimaast"

Vello Hindreus sündis Tallinnas Koplis isa Egon-Ferdinandi ja ema Annette-Adele noorima lapsena. Ees ootasid teda vennad Ilo ja Hans ning õde Lii. Vello isa sõdis nii Esimeses maailmasõjas kui sellele järgnenud Eesti Vabadussõjas. Pärast sõja lõppu töötas ta piirivalveametnikuna Hiiumaal ning hiljem elektrikuna Tallinnas. Teise maailmasõja viimasel perioodil 1944. aastal arreteerisid Nõukogude võimud isa ja vend Ilo. Nad mõisteti süüdi kodumaa reetmises, kuna Egon-Ferdinand oli kuulunud Omakaitsesse ja Ilo astunud vabatahtlikuna Saksa relvajõudude teenistusse. Vend Hans päästis end mobiliseerimisest Soome põgenemisega ning läks teenima Soome laevastikku. Pärast sõda asus ta elama Californiasse.

Isa ja vendade saatus avaldas mõju ka Vello käekäigule. Esmalt ei võetud teda pereliikmete nõukogudevastase käitumise tõttu vastu merekooli. Ta läks Nõmmel tegutsenud kinomehaanikute kooli ja õppis paik- ja rändkinomehaanikuks ning hakkas tööle Tallinna vanalinnas asunud kinos Oktoober. Kuid ta oli endiselt võimudel pinnuks silmas. Vello sai sama kino keldrisse ka elamise, kuigi registreeritud elukoht oli tal Nõmmel ühiselamus. See seletab asjaolu, miks märtsiküüditamise ajal saadi ta kätte alles päevi hiljem, 27. märtsil.

Vello teekond Siberisse algas Ülemiste jaamast Tallinnas ja lõppes Sonski asulas (tänapäeval Sonskoje) Hakassias. Et Vellol oli asumisel kaasas fotoaparaat, on perel säilinud mitusada pilti Siberi loodusest, küüditatute argipäevast, kohalikest inimestest ja nende elamistingimustest. 2019. aasta septembris salvestasime Velloga intervjuu Kogu Me Lugu portaali jaoks ning Vello poeg Heikki näitas meile mõningaid isa Siberis tehtud ülesvõtteid. Juba esimesest pilgust oli selge, et tegemist on väärtusliku materjaliga, mis avab seni teadaolevate fotoallikatega võrreldes oluliselt põhjalikumalt küüditatute elu ja olustikku. Sarnases mahus ja tervikkuses fotokogusid ei ole Siberisse küüditatud eestlaste kohta säilinud just ülemäära palju.

Näituse pealkiri, „Jutustus Siberimaast“, on inspireeritud Vello mälestuses mainitud samanimelistest Nõukogude filmist, mis jooksis kinodes veel ajal, mil ta töötas enne küüditamist kinos Oktoober. Filmis on kesksel kohal noore mehe eneseleidmine keset Siberi loodust, inimesi, tehaste ja asulate tekkimist põlismetsadesse ja inimese igavest võitlust loodusega. Oma 19. sünnipäevaks Siberisse küüditatud Vello pildid jutustavad meile väga sarnase loo. Vello eesmärk oli eelkõige jäädvustada inimesi nende igapäevastes tegemistes, mistõttu leidub tema piltidel ka muidu tihti kaotsi minevaid detaile elamistingimustest, rõivastest, töövahenditest ja -ülesannetest, aga ka ülevaateid külamaastikest ja taluhoonetest. Vello suure südamega tehtud fotod on ajastut, olusid ja tehnikat arvesse võttes meisterlikult vormistatud ja hea kompositsioonitajuga väärtuslik looming.