Pille Kippar
Intervjuu
Pille lapsepõlv möödus Kullamaa vallas. Tema vanemad olid õpetajad. Isa töötas Koluvere mõisas asunud Koluvere hoolekandekoolis. Ka Pille viibis seal tihti ja ta meenutab seda aega idüllilisena.
Nõukogude sõjaväebaaside rajamisest 1939. aastal meenub talle, et inimesed olid hirmul. Pille perel õnnestus pääseda juuniküüditamisest 1941. aastal. Ta jutustab eesti meeste mobiliseerimisest Punaarmeesse suvel 1941, kui algas sõda Natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Isal õnnestus ka sellest pääseda, onul aga mitte. Onu lasti hiljem maha Venemaal. 1944. aasta suure põgenemise ajast mäletab Pille, et Koluvere park oli inimesi ja hobuseid täis.
Teise maailmasõja järel asus Koluvere kooli õppima palju vene lapsi. Tema isa ei osanud vene keelt ja pidi seetõttu koolist lahkuma. Uus eluetapp algas Kose-Uuemõisas, kus isa sai koolidirektoriks. Samal ajal sai Pille pioneeriks ja hiljem kommnooreks. Perekond arvestas võimaliku äraviimisega märtsiküüditamise ajal, mistõttu olid neil kotid igaks juhuks pakitud ja ema oli hävitanud kõik fotod ja ohtlikud raamatud. Õnneks jäid nad ka sel korral puutumata. Pille mäletab Stalini surma, kuidas venelased sellepärast nutsid, koolitundide ärajäämist ja ka seda, et suurt muutust see nende ellu ei toonud.