Pille KIppar

Intervjuu

Pille Kippari lapsepõlv möödus Kullamaa vallas. Tema vanemad olid pedagoogid. Isa töötas Koluvere mõisas asunud Koluvere Hoolekande koolis. Ka Pille viibis seal tihti ja ta meenutab seda aega idüllilisena. 1939. a. NSV Liidu sõjaväebaaside rajamisest mäletab ta, et inimesed olid hirmul. Mäletab meeste mobiliseerimist Punaarmeesse, millest tema isa pääses aga onu mitte. Onu lasti hiljem maha kuskil Venemaal. 1941. a. küüditamisest Pille pere pääses. 1944. a. suure põgenemise ajast mäletab, et Koluvere park oli täis inimesi ja hobuseid. Sõja järel asus Koluvere kooli õppima palju vene lapsi. Tema isa vene keelt ei osanud ja pidi seetõttu koolist lahkuma. Uus eluetapp algas Kose-Uuemõisas, kus isa sai kooli direktoriks. Sel ajal sai ta pioneeriks ja kommnooreks. Küüditamisega arvestati ja 1949. a. märtsi küüditamise ajal olid neil kotid igaks juhuks pakitud. Ema hävitas kõik fotod ja ohtlikud raamatud. Nad jäid õnneks ära saatmata. Pille mäletab Stalini surma, seda kuidas venelased sellepärast nutsid, koolitundide ära jäämist ja seda, et suurt muutust see nende ellu ei toonud.