Ruuben Lambur

Ruuben Lambur (sünd. 1925) räägib oma lapsepõlvest Peressaare asundustalude külas ja sellest, kuidas ning millistel alustel küla loodi. Ruubeni ema Pauliine-Luise (sünd. 1898) oli kodune ning isa Aleksander (sünd. 1888) töötas maamõõtjana.

Ta meenutab aegu, mil puhkes Teine maailmasõda, algas esimene Nõukogude okupatsioon ja vanemad vennad Robert (sünd. 1920) ja Viktor (sünd. 1922) mobiliseeriti õigusevastaselt Punaarmeesse. Nad suutsid põgeneda, kuid paraku andis keegi nad üles ja vennad arreteeriti. 1941. a mõistis sõjaväetribunal nad surma mahalaskmise läbi. 1947. a jaanuaris küüditati Ruubeni nooremad õed Veralda (sünd. 1932) ja Lorete (sünd. 1941) koos vanematega Tjumeni oblasti Tobolski linna, kus isa suri kopsupõletikku sama aasta lõpus. Vanem tütar põgenes Eestisse. Ema ja noorem tütar tulid tagasi kodumaale pärast vabanemist 1953. a.

Saksa okupatsiooni ajal liitus Ruuben Omakaitsega, et astuda võitlusse partisanidega, kes tulid üle Peipsi järve. 1944. a astus ta Saksa relvajõudude eestlaste väeüksusesse ehk Eesti Leegioni. Sinimägede lahingu ajal sai ta pommikillu jalga. Oonurme poole taganedes jäi ta väeosast maha, sest jalg läks paiste ning ta ei saanud enam hästi liikuda. Nii sai alguse tema metsavennaelu.

Metsavennana langes Ruuben esimest korda venelaste kätte 1944. a jõulude ajal, kuid tookord õnnestus tal põgeneda. 1947. aastal tabati ta uuesti ja saadeti Tartu vanglasse, kus talle määrati karistuseks 25 aastat vangilaagrit, millele lisandus viis aastat sundasumist. Järgmised 18 aastat kandis Ruuben oma „karistust“ Vorkuta ja Mordva vangilaagrites. Ruuben meenutab üksikasjalikult laagrielu; sealset 1953. a ülestõusu, milles hukkus palju mehi, kuid mille tagajärjel tehti laagris ka palju muudatusi. Laagris olles tutvus Ruuben ka oma tulevase abikaasaga. Nimelt sai ta ühelt kaasvangilt tolle kirjasõbra sõbranna, Leida, aadressi. Vabanemise ajaks olid nad kirjavahetust pidanud kaheksa aastat ilma teineteist kordagi nägemata. Ruuben vabastati 1965. aastal, kuid tal ei lubatud kodumaale tagasi pöörduda. Ta tuli salaja ja abiellus Leidaga.

Tänaseks on nad olnud abielus 50 ilusat aastat, neil on kaks last, kaks lapselast ja üks lapselapselaps, kes kannab vanavanaisa auks nime Ruuben. Mõeldes tänasele päevale, soovib Ruuben, et inimeste vahelt kaoks lõhe, mille tekitas Nõukogude okupatsioonisüsteem.