Vello Raie

Intervjuu

Vello Raie sündis 1. märtsil 1923. a Tallinnas eesti-vene perekonnas, mis pidas lugu mereväes teenimisest. Vello ristiisa oli Nikolai Valge, Vabadusristi II klassi 3. järgu kavaler, kes teenis miiniristlejal Lennuk. Ta suri kodumaalt eemal 1985. a Torontos. Nikolai vend Alfred Valge oli Mereväe Välikohtu esimees Vabadussõja ajal, kes lasti 1941. a nõukogude võimude poolt maha. Isa Boris (enne perekonnanime muutmist Tiisman) sattus 1924. a rongiõnnetusse ja suri. Ema suri 1933. a. Vello vanem vend Boris (sünd. 1922), saanud nime isa järgi, langes Punaarmee koosseisus Velikije Luki all 1942. a. Noorem õde Liidia (sünd. 1924) evakueeriti Venemaale suvel 1941, kus ta samal aastal suri. Lapsepõlve veetis Vello Tallinnas Koplis 3. liinil, Kalamajas aadressil Uus-Kalamaja 5 ja suvisel ajal Narva-Jõesuus. Pärast ema surma paigutati ta vaeslapsena elama Tallinna Eesti Kasvatuse Seltsi lastekodusse aadressil Lennuki 11. 1940. a visati ta välja Gustav Adolfi gümnaasiumist, sest tema käitumist peeti punaarmeelaste suhtes provokatiivseks. Vello meenutab Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. a suvel ja sõjategevust Tallinnas augustis 1941. Saksa okupatsiooni ajal astus ta vabatahtlikult Saksa sõjamerelaevastiku abilaevastikku ja teenis puksiirlaeval Anton Gdynia sadamas. Vello astus sellise sammu, kartes et ta saadetakse idarindele venna vastu võitlema. 1944. a aprillis jõudis ta tagasi Eestisse. Kui Punaarmee hõivas Tallinna, hakkas Vello otsima oma venda, teadmata et viimane oli ammu surnud. Ta astus merekooli, kuid arreteeriti 1945. a juunis organisatsiooni Vaba Eesti Võitlusrinne (VEV) kuulumise pärast. Vellol on hästi meeles Patarei vanglas veetud kuud, kus ta istus ühes kambris ajaloolase Peeter Tarveliga. Vellole määrati karistuseks 10 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist katse eest kukutada Nõukogude kord. 1946. aasta alguses veeti Vello Gulagi süsteemi laagripunkti Jura jaamas Arhangelski oblastis. Metsatöö suured normid ja olematud olmetingimused võtsid Vellolt pea elu ning ta sattus düstroofiaga laagri haiglasse. 1947. a viidi ta Njandomas asuvasse laagripunkti, kust suunati Kargopollagi laagripunkti Aleksejevka II metsatöödele. Viimases kippusid lisaks tavapärastele vanglaeluraskustele elu kallale ka samas asuvad kriminaalvangid. 1949. a viidi poliitvangid üle Karlagi Karagandõs. Vello ütleb, et see oli keset steppi asunud rahvusvaheline linn, kus võis kohata inimesi mitte ainult igast Nõukogude Liidu nurgast, vaid ka näiteks Jaapani sõjavange. Seal tegi ta tööd ehitusel. 1953. a pärast Stalini surma ja Beria vahistamist muutus režiim leebemaks. 17. detsembril 1954. a vabanes Vello vangilaagrist ja hakkas tööle Karagandašahstrois. Linnas elas nii palju eestlasi, et ükskord andis seal kontserdi isegi Riiklik Akadeemiline Meeskoor Gustav Ernesaksa juhtimisel. Vello abiellus ukrainlannaga ja neil sündis kaks tütart. 1958. aastal, kui ta vabanes asumiselt Karagandõs, tuli ta Tallinnasse ja läks KGB majja Pagari tänavas, sest ta soovis teada, kas tema perekond saab ümber asuda Eestisse. Vastus oli eitav ja tal kästi lahkuda Eestist 24 tunni jooksul. Elutee viis noore perekonna ämma juurde Dnipropetrovski linna Ukrainas, kus Vello hakkas tööle Dneprodomnaremondis, mis tegeles rauasulatusahjude remondiga. Töö oli ohtlik ja tihti ei järgitud tööohutuse nõudeid. Aeg-ajalt käis ta Eestis, kus võttis osa Rahvarinde koosolekust Linnahallis 1988. a ja Balti ketist. 1992. a asus Vello koos perekonnaga ümber kodumaale.