Vilve Reisenbuh
Intervjuu
1936 aastal Tartu maakonnas Avinurme vallas Piilsi külas Kraavi talus sündinud Vilve Reisenpuk meenutab oma sõjaaegset ja -järgset lapsepõlve. Tema isa oli andekas sepp ja ema koduperenaine; peres kasvasid ka vend ja kaks õde. Sõja puhkedes tuli perel korduvalt metsa varjuda, peitudes muuhulgas heinaküünis ja mändide all madalalt lendavate lennukite eest. Saksa okupatsioonist jäid Vilvele soojad mälestused, kuna talus majutatud sõdurid jagasid lastele maiustusi ja toidukraami. Nõukogude võimu naastes (1944–1945) arreteeriti Vilve isa kohalike koostatud nimekirjade alusel. Pärast ränki ülekuulamisi Tallinna Patarei vanglas saadeti isa Venemaale vangilaagrisse, kust ta naasis halvenenud tervisega umbes 1950.–1951. aastal. Pere jäi küüditamisest napilt puutumata, kuid elas suures vaesuses, mida süvendasid üle Peipsi tulnud „kotimeeste“ vargused ja maa sundvõõrandamine kolhooside loomisel. Elatist teeniti marjade korjamisega, mida müüdi Tartus, et osta kooliriideid. Hiljem asus Vilve tööle Mustveesse. Kokkuvõttes rõhutab ta, et sõda ei ole kellelegi vaja, kuid raskused õpetasid tema põlvkonnale sitkust, töökust ja elujaatavat suhtumist.