Elvine Klimson

Elvine jutustab vanavanemate Siberisse ümberasumisest 1902. aastal. Teekond sinna kestis kuu aega, sest sõideti hobustega. Elukohaks sai Kaseküla. Elvine enda mälestused algavad kooliaja meenutamisega. Lõpetanud 5. klassi, suundus ta kolhoosi tööle. Sunniviisilise kollektiviseerimise ajal tehti keeldujatest kulakud. Inimestelt võeti kõik ära, kuid põllumajandussaadusi tuli ikka kuidagi riigile maksudena edasi tasuda. Elvine isa oli kolhoosi esimees. 1938. aastal veeti majad küla keskusesse kokku. Tomski oblast oli üheks asumisele saatmise sihtkohaks. 1934.–1935. aastal saadeti sinna inimesi Leningradist, kes paigutati otse taigasse. Enamus surigi raskete elutingimuste tõttu. 1941. aastal toimunud küüditamiste tulemusena toodi nende külla lätlasi, leedukaid ja sakslasi. 1960. aastal lõpetati maksude kogumine põllumajandussaaduste näol. Elvinel sündis 6 last. 1977. aastal viis poeg ta Eestisse elama, kuid 1993. aastal kolis ta Siberisse tagasi. Oma jutu lõpetab ta nukra tõdemusega, et tänapäeval ei ole külas enam tööd ja noored joovad liiga palju.