Kaljo Tamm
Intervjuu
1935 aastal Virumaal Ebavere külas kümnelapselisse perre sündinud Kaljo Tamm meenutab oma elu keerulisi sündmusi teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni ajal. 1941. aasta septembris lasid sõdurid maha tema metsatöölisest isa ning ema jäi suurt peret üksi kasvatama. 1936 aasta sügisel varjusid Kaljo vanemad vennad Martin ja Erni Nõukogude võimu eest metsa ning rajasid punkri. Tollal üheksa aastane Kaljo abistas metsavendi, viies neile toitu ja pidades sidet, pannes korduvalt proovile oma nutikuse KGB nuhkide ja jälitajate eksitamisel. 1954. aasta detsembris vennad reedeti ja tabati; peagi arreteeriti ka 19-aastane Kaljo, kelle juurest leiti keelatud kirjandust ja relvi. Pärast ülekuulamisi Tallinna Pagari tänava keldris mõistis sõjatribunal Kaljole 10 aastat vangistust. Tema vanglatee viis läbi Patarei vangla, Leningradi, Kirovi ja Sverdlovski (kus ta jagas kongi ka Hitleri adjutandiga) Kasahstani Karaganda tööparanduslaagrisse. 1956. aasta juunis vabanes ta amnestiaga ning naasis Eestisse. Kaljo rõhutab, et katsumused avardasid tema silmaringi, ning annab edasi elutarkuse: ükskõik kui raske on, ei tohi alla vanduda ega oma elu teiste elu hinnaga lunastada.