Viljard Kaarna

Viljard Kaarna sündis 1. juulil 1938 isa Arnoldi (sünd. 1906) ja ema Leida (sünd. 1913) abielu teise lapsena. Lisaks temale sündis perre kaks tütart, Virve (sünd. 1935) ja Helve-Mall (sünd. 1940). Kaarnad elasid Lätte talus, mis tänapäeval asub Valgjärve vallas Põlvamaal. Ema põdes tuberkuloosi ja suri 1950. aastal. Jehoova tunnistajate kirjandus hakkas Eestis levima juba sõdadevahelisel ajal, kuid perekonnapea Arnold pöördus tõsiselt Jumala poole alles 1944. aastal, kui ta mobiliseeriti Saksa relvajõududesse. Võtmata osa aktiivsest lahingutegevusest, pöördus ta tagasi koju juba oktoobris.

Viljard jutustab, kuidas mõjutas Nõukogude võim pere talupidamist ja annab ülevaate Jehoova tunnistajate elust ning misjonitööst Lõuna-Eestis pärast Teist maailmasõda. Ta meenutab märtsiküüditamist 1949. aastal, kui mitmed tema klassikaaslased viidi Siberisse. Viljardi ise küüditati koos perega 1. aprillil 1950. Küüditatute hulka kuulus ka Kaarnatega koos elanud vanaema Lovise (sünd. 1882), kes ei olnud Jehoova tunnistaja. Perekond viidi kogumispunkti Otepääl ja hiljem Tartu raudteejaama. Pihkvas liideti ešelon teistest liiduvabariikidest pärit küüdivagunitega. Kaarnate asumiskohaks sai Podlesovka küla Tuganski rajoonis Tomski oblastis. 1957. aasta sügisel perekond vabastati ja kõik peale Viljardi pöördusid tagasi Eestisse. Kuna Viljard oli leidnud töökoha, jäi ta veel aastaks Siberisse. Kodumaale saabunud pereliikmetel ei lubatud naasta Lätte kodutallu. Arnoldil õnnestus leida töökoht Tartu Metsakeemia Majandis ja ta suunati Ähijärvele vaigukorjajaks. Samasse asusid elama teisedki pereliikmed ning saabus 1958. aastal ka Viljard.

Usulistel põhjustel loobus Viljard ajateenistusest Nõukogude armees, mistõttu anti ta 1961. aastal kohtu alla. 22. veebruaril 1962 Võru kultuurimajas toimunud avalikul kohtuistungil mõisteti ta süüdi korduvas kõrvalehoidmises sõjaväe tegevteenistusest Eesti NSV Kriminaalkoodeksi §78 lõige 2 alusel, määrates karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Viljard viidi Tallinna, esialgu Patarei vanglasse ja hiljem tööparanduslaagrisse, mis asus Magasini tänaval. Ta vabanes 22. veebruaril 1965. Pärast vabanemist töötas Viljard korstnapühkijana Põlvas, kus elas teisigi Jehoova tunnistajaid. 1960. aastate teisel poolel võttis ta osa usualase kirjanduse smugeldamisest Nõukogude Liitu Leningradi ja Tallinnat külastavate Soome turistide abil.