Hilja Heinsoo (Veeranna)

Intervjuu

Hilja Heinsoo (neiuna Veeranna) sündis 14. mail 1932. aastal Võrumaal Lasva vallas Kaku külas. Tal oli kaks vanemat venda, Ülo (sündinud 1928) ja Seebald (sündinud 1930). Perekonnal oli 10-hektariline talu, millest suure osa moodustas soine ala. Isa Eduard (sündinud 1903) pidas ka sepaametit. Ema Adelvine-Meeta (neiuna Rist, sündinud 1903) oli kodune taluperenaine. Hilja mäletab hästi päeva, kui 1940. a suvel peatus nende talu juures mööduv Punaarmee kolonn, sest sõduritel oli janu. Viimased võtsid hea meelega vastu isa pakutud vee, kuid siis jõudis kohale üks Punaarmee ohvitser ja süüdistas relvaga ähvardades Eduardi punaarmeelaste mürgitamise katses. Eduard, tõestamaks oma teo heatahtlikkust, jõi sama vett ja olukord lahenes toona rahulikult. Sõjategevuse lõpp 1944. aasta sügisel ja Nõukogude okupatsiooni saabumine tähendas Võrumaal vastupanuvõitluse hoogustumist. Kui mõned inimesed läksid metsa eesmärgiga võidelda okupatsiooni vastu, siis mitmed läksid peitu hirmust, kuna vähimgi seos Saksa okupatsioonivõimuga võis saada saatuslikuks ja paljudele saigi. Üks sellistest oli Hilja tulevase abikaasa Olevi isa Voldemar Heinsoo (sündinud 1903), kes peitis ennast metsas, kuid vahepeal külastas ka kodu. Ühe sellise külaskäigu ajal juunis 1946 tapeti ta julgeolekutöötajate poolt, kellest üks oli Hilja endine koolivend Erich Lett. 25. märtsil 1949. aastal küüditati Hilja koos vanematega, vennad elasid juba eraldi. Küüditamisele eelnes kulakuks kuulutamine, mis omakorda tähendas üle jõu käivaid makse. Küüditamispäeval viidi inimesed esialgu Lasva koolimajja, kust nad saadeti edasi Võru raudteejaama. Rongisõidu ajal vastutas Hilja oma vaguni toiduga varustamise eest, mis tähendas, et ta käis konvoi saatel raudteejaamades söögi järel. Noored sõdurid olid enamasti heatahtlikud, kes nõustusid toimetama küüditatute kirju nende omastele Võrumaale. Lõpuks jõuti Tuluni raudteejaama Irkutski oblastis. Vastu tulnud kohalikud kolhoosiesimehed olid hämmingus, kui nägid, et neile toodi peamiselt vanad ja jõuetud inimesed. Hilja perekonnal õnnestus saada tööle saeveskisse, kus oli võimalik saada palka. Saeveski asus Jevdokimovski asulas Ija jõe mõlemal kaldal. Töö oli raske, mistõttu võimaldati töötajatel aasta jooksul puhata kaks korda puhkekodus Nõukogude Liidu ja oma oblasti piires. Hiljal kui väljasaadetul õnnestus see õigus realiseerida alles 1955. aastal, minnes puhkusele Baikali järvest 50 km kaugusel asuvasse puhkekodusse. Samal aastal sai Hilja perekond ka vabastusteate, mille taotlemisega hakkas vend Ülo tegelema juba Nõukogude relvajõududes aega teenides, kust ta 1952. aastal puhkust sai ning õele ja vanematele kümneks päevaks Siberisse külla sõitis. Ei ole teada, kas Ülo kirjadest erinevatesse ametitesse oli abi või mitte, kuid 1955. aastal said Hilja ja vanemad teate, et võivad asuda tagasi kodumaale, kuhu jõudsidki veel samal aastal. Pärast abiellumist kolis Hilja 1959. aastal Tallinnasse, kus elab tänini.