Asta Tikerpäe (Eenok)
Intervjuu
1944.aastal Harjumaal Kõue vallas Kõukülas sündinud Asta Tikerpäe (sündinud Eenok) meenutab oma perekonna saatust teise maailmasõja ja küüditamise keerises. Tema isa sai 1941. aastal mürsukillust raskelt haavata, raviti Saksa arsti käe all terveks ning sai selga Saksa sõjaväemundri, mistõttu arreteeriti ta 1945. aastal. 1949.aasta märtsiküüditamise ajal varjas ema end koos Asta venna Arnega metsas. Kui aga küüditajad ähvardasid nende asemel ära viia nelja-aastase Asta ja vanaema, andis ema end üles. Kahenädalane ränk teekond loomavagunis viis pere Krasnojarski kraisse teraviljasovhoosi keskusesse. Siberis haigestus vend raskelt, mistõttu hoolitses Asta eest vabatahtlikult kaasa tulnud naabrinaine Salme. Lapsena tajus Asta põhjendamatut süütunnet ega pääsenud represseeritu staatuse tõttu pioneerilaagrisse Artek, ent suhted kohalike ning teistest rahvustest saatusekaaslastega olid soojad. 1957. aasta lõpus pääses pere tagasi Eestisse. Asta peab saatusekaaslaste mälestuste hoidmist ülioluliseks, rõhutab vabaduse ja kodumaa hoidmise tähtsust ning leiab, et suurim kohtumõistja on inimese enda südametunnistus.